BIM-nõuded ilma infomürata: kui palju infot ehitusprojekt tegelikult vajab?
BIM-mudelisse võib koguda tuhandeid andmeid, kuid iga lisanduv nõue tähendab lisatööd. Uuendatavad BIM-nõuded aitavad määrata, millist infot projekt tegelikult vajab, millal see peab valmima ja kuidas vältida tarbetuid kulusid.

Ehitusmudelisse võib koguda tuhandeid andmeid, kuid nende sisestamine maksab aega ja raha. Kui tellija ei tea täpselt, milleks tal üht või teist näitajat vaja läheb, võib BIM muutuda tööriistast lisakohustuseks. Eesti ühtsete BIM-nõuete uuendamine toob taas päevakorda küsimuse, kuidas saada mudelist vajalik teave kätte ilma projekteerijatele ja ehitajatele tarbetut tööd tekitamata.
Novembris avaldatud ÜBN 3.2 korrastab seni kasutusel olnud nõudeid. Samal ajal arendatakse põhjalikumalt uuendatud ÜBN 4 raamistikku, mille üks keskseid põhimõtteid on infovajadusest lähtumine. Eesmärk on lihtne: mudelisse tuleb küsida seda, mida keegi projekti kavandamisel, ehitamisel või hilisemal kasutamisel tegelikult vajab.
Väikese projekteerimis- või ehitusettevõtte jaoks on küsimus eriti praktiline. Iga täiendav atribuut, mudeli kontroll või andmete ümbervormistamine tähendab töötunde. Kui nende tööde maht jääb hankes määratlemata, selgub tegelik kulu sageli alles projekti käigus.
Kui mudel sisaldab kõike, kuid vajalikku on raske leida
BIMi üks lubadusi on olnud parem infovahetus. Ühes mudelis saavad kokku arhitektuur, konstruktsioonid, tehnosüsteemid ja ehitise kohta kogutud andmed. Parimal juhul aitab see avastada vastuolusid enne ehitamist, koostada koguseid, kavandada töid ja anda hoone haldajale üle korrastatud teabe.
Praktikas ei ole andmete rohkus alati tähendanud paremat tulemust.
Digitaalehituse klastri ÜBN 4 arendamise käsitlustes on probleemidena esile toodud infomüra, andmete ebaühtlane kvaliteet ja katkendlik infovahetus ehitise elukaare eri etappides. Mudelisse võib olla sisestatud suur hulk omadusi, kuid nende kasutamine järgmises tööetapis eeldab ikkagi käsitsi kontrollimist ja parandamist.
Üks põhjus peitub nõuete koostamises. Tellija võtab aluseks varasema projekti või mahuka nõuete loetelu ning lisab selle hankedokumentidele. Projekteerija peab seejärel välja selgitama, millised nõuded on konkreetsel objektil vajalikud, millised kuuluvad hilisemasse etappi ja millised ei puuduta projekti üldse.
Kui see töö jääb tegemata, hakkab mudel sisaldama ka andmeid, millel puudub selge kasutaja. Mõni väli jäetakse tühjaks, mõni täidetakse üksnes vormilise nõude täitmiseks. Hiljem peab järgmine osaline otsustama, millist teavet saab usaldada.
Infovajaduse tase asendab mõtteviisi „mida rohkem, seda parem“
Rahvusvahelises BIM-praktikas kasutatakse mõistet level of information need ehk infovajaduse tase (LOIN). Selle põhimõtteid kirjeldab standard EVS-EN ISO 7817-1:2024, mis asendas varasema EVS-EN 17412-1:2020.
LOIN aitab määrata, millist geomeetrilist, tähtnumbrilist ja dokumenteeritud teavet on konkreetsel hetkel vaja. Nõude koostamisel tuleb arvestada teabe kasutamise eesmärki, selle saajat ja üleandmise aega.
Näiteks võib ventilatsiooniseadme kohta eskiisprojekti etapis piisata selle ligikaudsest asukohast ja ruumivajadusest. Põhiprojektis on vaja täpsemaid tehnilisi andmeid, et lahendus teiste süsteemidega kooskõlastada. Tööprojektis ja seadme paigaldamisel lisanduvad juba konkreetse toote ning paigaldamisega seotud andmed. Hoone haldajale võivad omakorda kõige olulisemad olla seadme tähis, hooldusjuhend ja ligipääs hoolduseks.
Need on erinevad infovajadused. Kõigi andmete nõudmine juba esimeses etapis ei muuda projekti tingimata paremaks, küll aga suurendab töömahtu.
LOINi mõte on siduda nõutav teave selle tegeliku kasutusega. Tellija peab teadma, mida ta mudelist soovib saada, ning projekteerijal peab olema võimalik hinnata, kui palju tööd selle saavutamiseks kulub.
Eestis on korraga käsil kaks olulist muudatust
Eestis kasutatakse ühtseid BIM-nõudeid ehk ÜBN-i, mis kirjeldavad ehitusinfo esitamist ja vahetamist.
aastal avaldatud ÜBN 3.1 sai tänavu korrastatud versiooni 3.2. Digitaalehituse klastri novembrikuise teate järgi on parandatud kirja- ja loogikavigu, täpsustatud sõnastust ning ühtlustatud lisade 1 ja 2 ülesehitust. Tegemist ei ole täiesti uue nõuete süsteemiga, vaid senise raamistiku parandatud väljaandega. Töös osales ka Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse tehniline komitee EVS/TK 50.
Paralleelselt arendatav ÜBN 4 läheneb andmetele põhjalikumalt. Selle keskmes on nõuete struktureerimine, seostamine kasutusjuhtudega ja võimalus koostada projektile sobiv andmekogum.
ÜBN 4 veebiplatvormi avaldatud statistikas on 31 818 infovajaduse nõuet, 300 atribuuti, 3167 varaelementi ja 897 CCI-koodi. Need arvud kirjeldavad kataloogi ulatust, mitte ühe ehitusprojekti kohustuslikku andmemahtu.
See erinevus on oluline. Suurest nõuete kataloogist peab saama valida konkreetse objekti ja tööetapi jaoks vajaliku osa. Vastasel juhul kandub standardiseerimisega kaasnev töökoormus lihtsalt tellijalt projekteerijale.
E-ehituse ametlik juhend selgitab samuti, et ÜBN-i järgimine ei tähenda kõigi selle lisas 1 nimetatud andmete sisestamist mudelisse. Kui mingi teave on nõutud, tuleb see esitada ÜBN-is kirjeldatud viisil.
Seega tuleb eristada kahte küsimust: milliseid andmeid projekt vajab ja kuidas need andmed esitatakse.
Ehitisregister vajab korrastatud andmeid
BIMi tähtsus kasvab ka ehituslubade menetlemisel.
Eestis on alates 2024. aasta veebruarist olnud võimalik katsetada BIM-põhist ehitusloa taotlemist koos ehitise infomudelite automaatkontrollidega. Ehitisregistri jaoks on tähtis, et mudelis olevad andmed oleksid süsteemile arusaadavad ning vajalikud omadused oleksid esitatud kokkulepitud kujul.
Automaatkontrollid võimaldavad vähendada osa käsitsi tehtavast tööst, kuid eeldavad kvaliteetseid lähteandmeid. Kui ruumide, ehitusosade või tehnosüsteemide omadused on eri mudelites kirjeldatud erinevalt, ei pruugi süsteem neid õigesti tõlgendada.
Samas ei tähenda BIM-põhine menetlus, et igalt projekteerijalt tuleks nõuda võimalikult mahukat mudelit. Loamenetluse jaoks vajalik teave ei ole tingimata sama, mida vajab ehitaja tööde kavandamiseks või haldaja hoone kasutamiseks.
Probleem tekib siis, kui nende eesmärkide jaoks koostatud nõuded liidetakse üheks suureks loeteluks, ilma et oleks määratud, millal ja kellele tuleb andmed üle anda.
Kui põhiprojektilt oodatakse tööprojekti detailsust
Üks ilmekamaid näiteid pärineb hoone tehnosüsteemide projekteerimisest.
Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühingu varem avaldatud käsitluses juhtisid valdkonna spetsialistid tähelepanu vastuoludele projekteerimisstandardis EVS 932 kirjeldatud projektietappide ja toonaste tellijapõhiste BIM-juhendite vahel.
Näiteks võis tellija soovida põhiprojektis tehnosüsteemide sellist detailsust, mida projekteerimisstandardi käsitluses seostati tööprojektiga. Küsimus puudutas nii torustike ristumiste lahendamist kui ka seadmete tehniliste omaduste esitamist.
Tegemist oli varasema praktika kriitikaga, mitte hinnanguga kõigile praegu kehtivatele nõuetele. Näide näitab siiski hästi, kuidas töömaht võib kasvada ilma, et projekteerimise etappi või lepingu hinda oleks muudetud.
Kui projekteerijalt tellitakse põhiprojekt, kuid mudel peab sisaldama tööprojektile omast teavet, tuleb lisatöö maht ja tasustamine eraldi kokku leppida.
Vastasel juhul maksab projekteerija täiendava detailsuse kinni oma tööaja arvelt või tekib vaidlus tellijaga.
Tellija peab teadma, milleks ta andmeid küsib
BIM-nõuete koostamisel ei piisa viitest, et projekt peab vastama ÜBN-ile. Tellijal tuleb määratleda ka nõutava teabe ulatus, üleandmise etapid ja kasutamise eesmärgid.
Kui mudelit kasutatakse näiteks ehitusmahtude arvutamiseks, peavad vajalikud elemendid olema õigesti klassifitseeritud ja nende geomeetria sobima koguste määramiseks. Kui eesmärk on tehnosüsteemide hooldamine, on vaja usaldusväärseid seadmeandmeid ning hooldusega seotud dokumente.
Mõlemal juhul võib kasutada BIM-mudelit, kuid nõutava info koosseis on erinev.
Tellija huvides on ka see, et andmete kvaliteeti oleks võimalik kontrollida. Mahukas, kuid ebaühtlaselt täidetud mudel võib osutuda vähem kasulikuks kui väiksem ja läbimõeldud andmekogum.
Väike ehitusettevõte peab töömahu enne pakkumist selgeks tegema
Väikese projekteerimis- või ehitusettevõtte jaoks algab BIM-nõuete mõju juba pakkumise koostamisel.
Kui hankedokumentides on viide ÜBN-ile, kuid puudub täpne ülevaade nõutavatest mudelitest, andmekoosseisust ja üleandmise tähtaegadest, on keeruline hinnata töö tegelikku maksumust.
Eriti oluline on selgitada, kes vastutab mudeli ajakohastamise eest ehituse käigus. Projekteerimisel valminud mudel ei pruugi enam vastata tegelikule lahendusele, kui ehituse ajal vahetatakse seadmeid, muudetakse torustike asukohti või tehakse muid projektimuudatusi.
Kui leping näeb ette teostusmudeli üleandmise, tuleb kokku leppida, kes muudatused dokumenteerib, kes need mudelisse kannab ja millises mahus peab lõplik mudel sisaldama teostusandmeid.
Need tööd ei teki tasuta. Väikese ettevõtte jaoks võib mõne täiendava andmevälja täitmine tunduda tühine, kuid sadade elementide ja korduvate muudatuste korral kujuneb sellest arvestatav ajakulu.
Kolm küsimust enne BIM-nõuetega lepingu sõlmimist
Milline nõuete versioon ja milline andmemaht kehtib?
Lepingus peaks olema üheselt kirjas ÜBN-i versioon ning see, millised nõuded konkreetses projektis rakenduvad. Üldine viide mahukale standardile ei pruugi anda piisavat alust töömahu hindamiseks.
Millises etapis ja milleks andmeid vajatakse?
Põhiprojekt, tööprojekt, ehitamine ja haldamine vajavad erinevat teavet. Kui kõik nõuded rakenduvad juba projekteerimise alguses, tuleb hinnata, kas selline detailsus on põhjendatud.
Kes vastutab andmete täiendamise ja kontrollimise eest?
Mudeli koostamine, koondamine, kontrollimine ja ehitusaegne uuendamine võivad olla eri osaliste ülesanded. Vastutuse ja tasustamise piirid peavad olema selged enne töö alustamist.
BIMi väärtus selgub lõpuks sellest, kas mudelis olevaid andmeid saab järgmises tööetapis kasutada. Kui ehitaja saab mudelist usaldusväärsed kogused, projekteerija avastab vastuolud õigel ajal ja haldaja leiab vajaliku seadmeinfo ilma dokumentides tuhnimata, on andmete kogumisest kasu.
Kui aga mudel täidetakse nõuetega, mille kasutajat keegi nimetada ei oska, jääb tulemuseks kallis andmekogu. Selle vältimine algab juba hankedokumentidest, mitte mudeli üleandmisel.


