MIT katsetas tala, mis vajab kaks kolmandikku vähem betooni
MIT ja Bostoni ülikooli teadlased valmistasid kangasraketises tala, mis vajab 67,2% vähem betooni ja 52% vähem terast. Materjalisäästu kõrval määrab lahenduse hinna raketise valmistamiseks kuluv töö.

Raudbetoontala materjalikulu saab vähendada märgatavalt, kui selle kuju järgib koormuste liikumist konstruktsioonis. Keeruliseks muutub aga sellise elemendi valmistamine: tavapärase ristkülikulise raketise asemel on vaja vormi, mis suudaks anda betoonile arvutuslikult leitud geomeetria.
Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi ja Bostoni ülikooli uurimisrühm pakkus selleks välja õmmeldud kangasraketise. Ajakirjas Journal of Building Engineering avaldatud töös ühendati arvutuslik projekteerimine, automaatne lõigete koostamine ja kolmemeetrise katsetala valmistamine. Sama koormuse jaoks projekteeritud prismakujulise võrdlustalaga kõrvutades vähenes betoonikulu 67,2% ja terasekulu 52%.
Sääst tuleb geomeetriast
Meetod ühendab graafilise staatika ja topoloogia optimeerimise. Esmalt määratakse armatuuri paiknemine, seejärel otsitakse betoonile kuju, mis jätaks materjali konstruktsiooni toimimiseks vajalikesse kohtadesse. Ruumilisest mudelist koostatakse tasapinnalised kangalõiked, arvestades märja betooni mõjul tekkivat deformatsiooni.
Vorm õmmeldakse kokku ja kinnitatakse puitraamile. Teadlased valmistasid kolme erineva lõiketihedusega raketised: 36, 56 ja 76 kangatükist. Parima kompromissi kuju täpsuse ja valmistamisvaeva vahel andis 56 tükist lahendus. Suurem õmbluste arv parandas kohalikke detaile, kuid lisas võimalusi lõikamis- ja koostevigadeks.
Mida protsendid tähendavad?
Järgmine võrdlus on arvutatud uuringu protsentidest. Võrdlustala materjalikulu ja valmistamiskulu on kummalgi juhul seatud väärtusele 100.
Näiteks vastaks võrdlustala iga 1000 liitri betooni kohta optimeeritud lahenduses 328 liitrit. See on suhtarvude illustratsioon; katsetala tegelikku betoonimahtu tabel ei näita.
Õmblemine võib materjalivõidu ära süüa
Uuringu kuluvõrdlus näitab, miks väiksem materjalikulu ei taga odavamat elementi. Kõrgema tööjõukuluga stsenaariumis maksis ühe kangasraketises tala valmistamine 16,0–55,3% rohkem. Madalama tööjõukuluga stsenaariumis saadi 10,5–20,3% säästu. Tulemused sõltusid raketise konfiguratsioonist ja arvestatud kohalikest hindadest.
Kalkulatsioon käsitleb üksiku elemendi tootmist. Selle põhjal ei saa määrata Eesti ehitusplatsi hinnavõitu ega kogu hoone maksumust. Kohalikus võrdluses tuleks hinnastada raketise valmistamise töö ning tavapärase vormi korduskasutus.
Esimene katse kontrollis prognoositud läbipainet
Ühele talale asetati järk-järgult 36 veega täidetud ämbrit, jõudes umbes 30%-ni selle arvutuslikust koormusest. Tala keskkoha mõõdetud läbipaine erines arvutusmudeli prognoosist ligikaudu 2%. See tulemus kirjeldab käitumist katsetatud koormustasemel.
Teadlased näevad võimalikku kasutust eelkõige üksikutes või väikeseeriates valmistatavates erikujulistes elementides. Järgmise sammuna plaanitakse katsetada mitut tala kuni purunemiseni.


